90-le protsendile vähemalt 60 protsenti

Kindlasti on mõni mängukaaslane lapsepõlves kutsunud teid mõõtu võtma keeleharjutuses, kus tuleb võimalikult kiirest tempos korrutada: „Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga“. Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi  Töö ja tööhõive osa esimene punkt on foneetika vallas ehk veidi vähem väljakutset pakkuv, kuid teeb selle puudujäägi ajugümnastiliselt kuhjaga tasa.

Nimelt soovivad Sotsiaaldemokraadid  toetada õiglase palga juurutamise poliitikat Eestis ning palk on nende hinnangul õiglane siis, kui 90% Eesti töötajatest saab palka vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast.

Keeleharjutusena võib ka seda lauset kiirenevas tempos mitu korda järjest korrutada, me otsustasime selle … läbi arvutada. Enne aga veidi selle eesmärgi taustast.

Nagu Sotsiaaldemokraadid oma programmis kenasti märgivad, on tegemist Euroopa Sotsiaalharta artiklist 4 pärit eesmärgiga (täpsemalt ekspertide komitee interpretatsiooniga küllaltki üldiselt sõnastatud eesmärgist). Praegune tõlgendus pärineb  aastast 2004 ja räägitakse mitte bruto-, vaid netopalgast. Seega on võimalik eesmärgi saavutamiseks kasutada laias laastus kaht tüüpi meetmeid:

  • Miinimumpalga (või sektoraalsete/ametialaste miinimumpalkade) tõstmine;
  • Maksupoliitilised meetmed, mis suurendavad madalapalgaliste ja/või vähendavad kõrgepalgaliste sissetulekuid.

Alljärgnevalt püüame analüüsida kahte stsenaariumit:

  • Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks  vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et maksusüsteem ei muutu.
  • Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks  vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et rakendatakse astmelist tulumaksu. Tulumaksu astmete määramisel lähtume  Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt välja pakutud astmetest:
    • Kuni 2250  krooni kuus maksustatakse 0% tulumaksuga;
    • 2251 – 15 647 krooni kuus  maksustatakse 21% tulumaksuga;
    • Üle 15 647  krooni kuus maksustatakse 26% tulumaksuga.

Asume esimese stsenaariumi juurde ja räägime algatuseks brutopalkadest (SDE ei täpsusta oma valimisplatvormis, millistest palkadest on jutt). Olgu meeldetuletuseks mainitud, et miinimumpalk oli 2009. aastal (ja on ka täna) 4350 krooni, samal ajal kui Eesti Tööjõu-uuringu andmete pealt arvutatud keskmine palk oli ca 11 000 krooni. Seega moodustas miinimumpalk 2009. aastal keskmisest palgast ca 40%. Sellise miinimumpalga taseme juures teenis Eestis üle 60% Eesti keskmisest palgast 72% täisajaga töötajatest. Milline peaks siis olema miinimumpalk, et see osakaal tõuseks 90%? Vastus on toodud alljärgneval joonisel, kust paistab, et selleks peab miinimumpalk olema vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast. Ühtlasi tuleb silma pidada, et miinimumpalga tõstmine (niikaua kui see jääb alla 60% keskmisest palgast) mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab nende inimeste osakaalu, kes teenivad alla 60% Eesti keskmisest.



Joonis 1. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes  teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (brutopalk).

Kui järgi mõelda, on tulemused väga loogilised – miinimumpalga tõus mõjutab keskmist palka, mis tähendab, et need inimesed, kes varem teenisid täpselt 60%  Eesti keskmisest, langevad napilt alla selle piiri. Miinimumpalk saab omada positiivset mõju sellele näitajale ainult juhul, kui ta on suurem või võrdne 60 protsendiga Eesti keskmisest.

Läheme nüüd teise stsenaariumi juurde, sest Sotsiaaldemokraadid on pakkunud välja ka tulumaksu muudatused, mis peaks kõrgepalgaliste netopalka vähendama(seega liigume brutopalkadelt netopalkadele). Kui vaadata aga allpool toodud joonist, siis ei ole tulemused jällegi vist päris sellised, mida on oodatud. Nende inimeste osakaal, kelle netopalk on üle 60% keskmisest palgast, on küll veidi suurem, kuid laias plaanis ei ole muutused eriti suured – kui soovime, et 90% inimestest teeniks vähemalt 60% keskmisest netopalgast, siis peab miinimumpalk olema 60% keskmisest palgast.

Joonis 2. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes  teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (netopalk, astmeline tulumaks).

Olgu siinkohal juurde märgitud, et väga suurt vahet ei ole ka sellest, kui viimase tulutaseme maksumäär on 26% asemel nt 50% – murdepunkt on ikkagi kohas, kus miinimumpalk ületab 60% keskmisest palgast.

Mida siis arvata Sotsiaaldemkraatide eesmärgist? Meie väikese mõtteharjutuse esmaseks järelduseks on see, et selle eesmärgi täitmine on võimalik vaid väga äärmuslikke meetmeid kasutades. Miinimumpalk, mille suuruseks on 60% keskmisest palgast, oleks siin maailmanurgas kindlasti pretsedenditu. Lisaks sellele on kahju ka nendest inimestest, kes selle reformi tulemusena oma töökoha kaotavad. Me võime vaielda selle üle, kas miinimumpalga tõstmine 5-10 % võrra mõjutab hõivet negatiivselt või mitte, aga selle peaaegu kahekordistamine küll vaevalt ilma koondamisteta õnnestub 🙂


Oma väikese mõtteharjutuse läbiviimiseks kasutame 2009. aasta Eesti tööjõu-uuringu andmeid töötajate brutopalga kohta. Mõningad probleeme on nende inimeste sissetulekute käitumise modelleerimisega, kes teenivad täiskohaga töötades täna Eesti Tööjõu-uuringu andmetele alla miinimumpalgal (neid on ca 5%). Siintoodud tulemused on arvutatud eeldusel, et uus miinimumpalk tõstab nende palgad uue miinimumpalga tasemele. Alternatiiv oleks eeldada, et nende palgad jäävad samasse proportsiooni uues miinimumpalgast kui nad on 2009. aastal kehtinud miinimumpalgast. Kuna aga tulemused sellest olulisel määral ei muutunud, siis otsustasime lihtsama skeemi kasuks.

Kas TALSE ikka tõuseb? (jätk)

Eelmise nädala lõpus tegime ühe joonise, kust paistis, milliseks kujuneb investeerigu inflatsiooni ja maksudega korrigeeritud tulusus erinevate investeerimisperioodide korral eeldusel, et raha investeeritakse Tallinna Börsi aktsiaindeksisse. Peetril tekkis küsimus, et milline oleks tulusus siis, kui iga aastat alustada sedasi, et 50% vahenditest on investeeritud aktsiaindeksisse ja ülejäänut hoitaks tähtajalisel hoiusel. Sellise arvutuse tegemiseks on andmed täiesti olemas – tähtajaliste hoiuste ajaloolisi intressimäärasid avaldab oma kodulehel Eesti Pank.

Esmalt vaatame, milline oleks tulusus siis, kui raha paigutada ainult tähtajalisele hoiusele. Nagu näha oleks sellise investeeringu inflatsiooniga korrigeeritud tulusus (makse ei tule hoiuseintressilt maksta) suhteliselt tagasihoidlik, aga see ei tohiks olla kellelegi üllatuseks – 10-aastase ja pikema investeerimisperioodi puhul on investeeringu inflatsiooniga korrigeeritud mediaantootlus 0.3%.

Nüüd aga vaatame olukorda, kus pool rahast oleks aktsiates ja teine pool tähtajalisel hoiusel. Sellise investeerimisstrateegia puhul on mõningad täiendavad nüansid, millega tuleb arvestada:

  • Aktsiainvesteeringud on tulumaksuga maksustatud, hoiuseintressid ei ole;
  • Portfelli iga-aastane balansseerimine toob endaga kaasa jooksva maksukohustuse – kui aktsiainvesteering oli mingil perioodil tulusam kui raha hoidmine tähtajalisel hoiusel, siis tuleb mingi osa aktsiainvesteeringust realiseerida ja saadud raha hoiustada –  nii tasakaalustub portfell jälle suhtele 50:50. Aktsiate realiseerimisest aga tekib tulu, millelt tuleb maksta tulumaks (eeldusel, et eelmisel perioodil ei olnud kahjumit, millega saab selle tasaarveldada).

Tulemused on toodud alljärgneval joonisel. Nii miinused kui plussid on veidi väiksemad.  10-aastase ja pikema investeeringu mediaantulusus oleks sellise kombinatsiooniga 4.7%, ehk veidi madalam kui puhta aktsiainvesteeringu puhul (5.1%).

Kui juba hoiustamist ja aktsiainvesteeringut kombineerima hakata, siis tekib küsimus, kas eksisteerib mõni teine kombinatsioon, mis annab kõrgemat tulusust kui puhas aktsiainvesteering?  Tuleb välja, et jah.  Kui paigutada 82% oma rahast aktsiatesse ja 18% hoiusele, siis on võimalik teenida  üle 10-aastaste investeeringute puhul ka 5.4% tootlust.

Lõpetuseks vaatasime, kas on ka mingi aktsiate ja tähtajalise hoiuse kombinatsioon, mis minimeerib riski (portfelli tulususe standardhälve). Tuleb välja, et inflatsiooni ja maksudega korrigeeritud tulususi vaadates ei olegi kõigi madalama riskiga portfell see, mis sisaldab 100% tähtajalist hoiust – minimaalse riskiga portfell sisaldab 6% ulatuses aktsiaid. Vot siis 🙂

Kas TALSE ikka tõuseb?

Sten leidis paar päeva tagasi New York Timesist huvitava loo, mille kõrval oleval joonisel oli kenasti ära toodud S&P 500 aktsiaindeksi tootlused erinevate sisenemis- ja väljumisaegade ning positsiooni pikkuste lõikes. Aegrida on päris muljetavaldava pikkusega (alates 1920. aastatest) ja ka joonis ise pakub mõtlemisainet – kui arvestada hinnatõusu ja maksudega, siis on 20 aastase perioodiga investeeringute mediaantootlus olnud küllaltki tagasihoidlik (4,1%). Kes soovib artikliga täpsemalt tutvuda, leiab selle siit:

http://www.nytimes.com/interactive/2011/01/02/business/20110102-metrics-graphic.html?src=me&ref=business

Seda artiklit lugedes tulid meelde vanad head ajad, mil me ülikoolis oma raha Maapanga aktsiatesse investeerides rikastuda püüdsime. Siis oli TALSE  pea igapäevane jututeema – kui TALSE  tõusis, siis oli hästi, kui langes siis halvasti. TALSEst on tänaseks saanud ajalugu, aga Eesti aktsiaturul kaubeldakse aktsiatega ikka ja ka indeks, mille pealt turu tootlust arvutada, on olemas. Seega otsustasime teha sarnase joonise ka OMX Tallinn (ja tema eelkäija TALSE) kohta.

Tehniliselt poolelt – oleme arvestatud inflatsiooni mõjuga (tarbijahinnaindeks), samuti investeeringu realiseerimise hetkel kehtinud tulumaksuga. Tulumäärade arvutamisel kasutatakse indeksi väärtuse aasta keskmiseid näitajaid.

Joonist tuleks lugeda sedasi, et ridades on investeeringu alustamise ning tulpades realiseerimise aasta. Näiteks – kui keegi investeeris 1997 aastal ning väljus turult aastal 2005, siis oli tema investeeringu tootlus 3,5% aastas.

Nagu näha, et ole pikaajaliste positsioonide tootlused ka Eestis midagi roosilist. Kaks olulisemat mõõnakohta (1998 – 1999 ning 2008-2009) teevad tulumääradega ikka päris laastavat tööd. 1997. aastal alustatud ja 2010 realiseeritud investeeringu aastakeskmine tulusus on 0.1%.  Kes sisenesid 2000 alguses, nendel on veidi rohkem õnne olnud, kuid pärast seda kärbib tulumäärasid juba teine kriis.  Samas on meil ka perioode, kus 5 aasta keskmised tootlused on 28%.

Nii et NYTimesti artikli pealkiri on tõesti õige – investeerimise puhul on kõige olulisem see, millal sa alustad ja millal lõpetad. Iseasi on see, kas see mõttetera ka kedagi rikkaks teeb 🙂

Lõpetuseks suur tänu Nasdaq OMX Tallinn inimestele, kes ajaloolised andmed meile kättesaadavaks tegid.

Generatsioonid ikka nii erinevad vist ei ole

Erik Ehasoo kirjutas Postimehes artikli: Pensioniea vanusepiir tuleks kaotada http://www.postimees.ee/?id=363216

Täitsa põnev lugemine. Ärge saage minust valesti aru, pensionisüsteemi muudatuste osa ei ole tõenäoliselt lugemist väärt (Lauri Leppik on sellest ühtteist ka juba kirjutanud http://www.postimees.ee/?id=363599), küll aga meeldis mulle see noore generatsiooni kirjeldus.

Tänapäeva noor on inimene, kes juba ammu teeb ainult seda tööd, mida ta tahab. Kui kohalik ülemus muutub liiga ülbeks, siis on maailm täis tuhandeid pakkumisi. Töötamine raha pärast on minevik.

Jutt jumala õige, maailm on tõesti lahti, pakkumisi palju. Ainult et miks see noorte tööpuudusi ikkagi ca 30% on? Kõik pakkumised ei ole ikka vist kõigi jaoks …

Kui oled kasvanud üles kalurikülas, siis tundub ikka, et kõik oskavad kala püüda. Mis sellest, et mõned sajad kilomeetrid  eemal paiknevas kaevurikülas pole pooled inimesed kunagi merd ega jõge näinud.

Hea lugeja!

Sellelt lehelt leiad mõttekäike, mis ei pretendeeri Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR ametliku seisukohta tiitlile, kuid tunduvad nende autoritele sellegipoolest piisavalt huvitavatena, et neid teistega jagada.  Loodetavasti sünnivad nendest huvitavad arutelud, mille tulemusena kusagil midagi paremaks saab.