Kuidas panna eestimaalane õppima?

Autor: Mari Liis Räis

Kui paljud eestimaalased õppisid viimasel aastal üldharidus- või kutsekoolis või läbisid tööalaseid või isegi vabahariduslikke koolitusi? Kui paljud aga otsisid uut infot internetist või raamatukogust, võibolla isegi kuulates ööülikooli?

Kui vaadata Euroopa Liidu poolt mõõdetavat osalemist elukestvas õppes (ehk nende inimeste osakaalu vanusegrupis 25-64, kes õppisid viimase 4 nädala jooksul tasemeõppes või käisid näiteks koolitustel / seminaridel) siis tegi seda eestimaalastest vaid 12%, mis on küll üle Euroopa keskmise (9%), ent jääb oluliselt alla Põhjamaadele. Ka suurusjärguliselt (jääb mulje, et enesetäiendamisega tegeleks vaid veidi üle kümnendiku täiskasvanutest) tundub see näitaja päris madal. Madalat elukestva õppes osalemise määra peetakse tüüpiliselt probleemiks, kuna rahvastiku oskused ja teadmised vananevad ning ei suuda pidada sammu tööturu arengutega. Siin on aga üks konks – elukestva õppe statistikas ei võeta valdavalt arvesse informaalset õpet ehk inimeste iseseisvat õppetegevust.

Eelmisel aastal analüüsisime veidi põhjalikumalt elukestvas õppes osalemist, keskendudes erialase hariduste inimestele kui riskigrupile. Uurisime nende osalemist elukestvas õppes vaadeldes nii formaalset (eeskätt tasemeõpe), mitte-formaalset (nt seminarid ja koolitused) kui ka informaalset õppimist (ise õppimine Youtube või käsiraamatu abil). Viimase nelja nädala asemel vaatasime enesetäiendamist viimase aasta jooksul (neli nädalat on tegelikult küllaltki lühike aeg, et teha otsust selle kohta, kas inimene vajaduse tekkides täiendab oma teadmisi või mitte). Meie metoodika peamine eripäras seisnes selles, et informaalset õppimist analüüsiti detailse küsimustikuga, mis vähendab meenutusvigadest tulenevat alaraporteeritust.

Tulemused olid küllaltki ootuspärased. Kui tasemeõppes või koolitusel osales tõesti küllaltki tagasihoidlik hulk inimesi (vt alljärgnevat joonist), siis üldisemalt sõnastatud iseseisva õppimise küsimuse kohaselt oli iseõppijate hulk küllaltki suur – veidi alla poole erialase hariduseta inimestest.

Kui küsida inimestelt aga detailsemalt, tuues välja erinevaid valdkondi, milles enesetäiendamine võis aset leida (nt tööalane, kodu renoveerimise või majapidamistöödega seonduv), siis selgus, et üle ¾  elanikkonnast on ühel või teisel moel ennast iseseisvalt täiendanud.

Seega on inimesed oluliselt altimad oma teadmisi täiendama, kui Eurostati poolt kasutatav põhiline mõõdik seda paista laseb.

Joonis 1. Erialahariduseta inimeste osalemine elukestvas õppes viimase 12 kuu jooksul

Allikas: Erialase hariduseta inimeste osalemine elukestvas õppes, uuringu raport.

Informaalse õppimise allikatena kasutasid erialase hariduseta inimesed põhiliselt internetti (39%) ja kirjalikke materjale (22%). See näitab, et infot otsiti ise ja õppimine oli pigem sihipärane kui juhuslik. Vastandina võiks tuua teleka vaatamisel omandatavad uued teadmised (12%), mis on pigem juhuslikud. Iseõppimise põhjuseks olid peamiselt soov silmaringi laiendada, teha oma tööd paremini ja omandada praktilisi oskus, mida rakendada väljaspool tööd.

Vaatasime ka seda, mis takistab õppimist (formaalses- ja mitteformaalses õppes). Vastajad, kes oleks soovinud rohkem õppida, tõid takistustena välja koolituste hinna, tehnilise kättesaadavuse (koolituskoht või eriala ei sobi) ja mittesobivuse töögraafikuga – need probleemid on sageli lahendatavad iseseisva õppimisega. Iseseisvat õppimist on lihtsam sobitada oma päevakavasse ning finantsilises mõttes on tegu odavaima õppimisviisiga.

Eestis on elukestva õppe arendamisel päris oluline rõhk formaalõppel ja ka mitteformaalsel õppimise. Samas on ilmne, et valdav osa täiskasvanud inimese (olgu ta siis erialase haridusega või ilma selleta), toimub pigem iseseisvalt.

Ehk on aeg hakata mõtlema rohkem väljas pool formaalõppe raamistikku ning toetada ja julgustada inimesi tegelema iseõppimisega, mis neile juba niigi omasem on? Seda toetava meetmena võiks mõelda, kuidas inimesed, kes on olulise osa oma oskustest ja teadmistest omandanud iseõppides, saaks need väiksema vaevaga riiklikult tunnustatud kvalifikatsiooniks vormistada. See aitaks kergemini oma oskuseid tööturul pakkuda. Eesti kutsekvalifikatsiooni süsteem sobib olemuslikult selleks väga hästi, kuid kutseeksamite tegemine ei pruugi oma maksumuse tõttu olla kõigile kättesaadav, samuti võiks saada eksameid anda väiksemate tükkide peale (osakvalifikatsioonid, millega praegu ka juba tegeletakse). Õppimise aspektist vaadatuna võiks kaaluda suuremat rõhuasetust täiskasvanute õpioskuste arendamisel ning õppevahendite kättesaadavuse parandamisel.

Tahaksin lõpetuseks siiski öelda, et iseõppimine ei asenda formaalharidust ning ma ei näe neid kahte õppimise viisi ka konkurentidena. Iseõppimine eeldab varasemalt omandatud üldteadmisi ning õpioskusi ehk tugevat vundamenti, millele uusi teadmisi saab kuhjata. Vundamendi ehitamiseks on vaja kellegi juhendamist, kes suudaks anda tervikliku pildi – seda rolli täidab formaalõpe hästi. Elukestva õppe mõistes on aga iseõppimisel oluline roll, mida ei saa jätta tähelepanuta.