Aegade küünilisim pensionireform?

Oleks mõistlik, kui meie koalitsiooni poole püüdlevad poliitikud keskenduksid lühiajalise kasu asemel hoopis sellele, kuidas pensioniprobleemi sisuliselt lahendada. Teise samba lõhkumine meid edasi ei aita.

Rohutirts: „Ma tahan ehitada Eesti maanteed neljarealiseks. Ja … alandada makse. Ja … tõsta pensione. Mida ma peaksin tegema?“

Pime meister: „Luba inimestel raha teisest pensionisambast välja võtta.“

Koalitsiooniläbirääkimistel on kindlasti mitmeid teemasid, mis meid kõiki moel või teisel puudutavad, kuid üheks kesksemaks paistab olema vaidlus selle üle, mis peaks saama pensioni II sambast. Isamaa valimislubadus on olnud muuta sellesse maksete tegemine vabatahtlikuks ning sellega paistab kaasas käivat ka mõte sellest, et need, kes sinna juba midagi kogunud on, võiksid saada selle välja võtta.

Pensioni teise sambasse kogutud raha koosneb kahest eraldisesivast komponendist. 2% brutopalgast maksab iga sambaga liitunu ise ning riik lisab sellele täiendavad 4%. Kuna Eesti tööturul on neid, kes ei ole teise sambaga liitunud, toimub õigluse kaalutlustel omamoodi tasaarveldamine. Esimese samba õigusi kogub teise sambaga liitunu selle 4% ulatuses sotsiaalmaksust vähem.  Selline on Eesti pensionisüsteemi ABC.

Mis aga juhtuks, kui raha lubatakse teisest sambast välja võtta? Vaatame seda nii läbi kodaniku kui läbi eelarveaugu lappimiseks raha otsiva poliitiku silmade. Kujutame ette, et Vändol on teise samba pensionifondis 3 000 eurot. Kui lubada tal see raha kohe välja võtta, siis tuleb laias laastus valida kahe järgneva variandi vahel:

  1. Vändole makstakse välja kogu summa (ehk kõik 3 000 eurot)
  2. Vändole makstakse välja ainult see osa, mis ta ise pensionisambasse sisse maksnud on (ehk 1/3 kogusummast, mis on 1000 eurot).

Kuna sambasse kogutu on olnud seni tulumaksuvaba, siis eeldatavalt küsib riik väljamakstavalt summalt tulumaksu. Kokkuvõttes jääb esimesel juhul inimesele kätte 2400 eurot ja teisel juhul 800 eurot. Esimese variandi kohta ütleks ehk Villu Reiljangi, et „Pole paha!“. Kui raha kohe kätte saab, siis on võimalik, et ka teise lahenduse puhul oleks neid, kes sellega kaasa läheks. Mine tea, mida see kuri tulevik toob, parem varblane peos kui jaanalind katusel 😊

Teise samba kaotamise anatoomia

Mida näeb aga eelarvet koostav poliitik? Esimesel juhul saab riik 3 000 eurost kohe enda käsutusse 600 eurot (tulumaks). Kui Vändo sissetulek on „õiges“ vahemikus, hakkab ka tema maksuvaba tulu vähenema ja riigi maksutulud tõusevad veelgi. Ent see ei ole veel kõik. Kui Vändo saab kätte oma 2400 eurot ja kulutab selle ära, siis makstakse tema tarbimiselt täiendavalt 400 eurot käibemaksu.

Eriti elegantne lahendus oleks poliitiku jaoks aga see, kui rakenduks variant number kaks. Sellisel juhul saaks riik eelpool mainitud 3 000 eurost eelarveaugu lappimiseks kohe kätte 2200 eurot. Sellest 2000 oleks riigi poolt II sambasse makstud sotsiaalmaks, mida saaks kasutada jooksvateks kulutusteks. 200 eurot tuleks aga tulumaksust nende 1000 euro pealt, mis inimesele välja makstakse. Loomulikult on ka siin loota suurenevat käibemaksu laekumist.

Ühe inimese kohta ei ole need numbrid väga suured? Asja konks on aga selles, et pensioni teises sambas oli eile õhtuse seisuga ligi 4,2 miljardit eurot. Kui ka pool sellest peaks minema väljamaksmisele, paneks see eelpool räägitu juba hoopis teise perspektiivi. Riik saaks siit mõne aasta jooksul 700 miljonit täiendavat maksutulu.

Ka see ei ole veel kõik. Kui tulevane koalitsioon peaks otsustama, et tulevikus enam teise sambasse riigi poolt sissemakseid ei tehta, vabastab see iga-aastaselt täiendavad mõnisada miljonit. Seda raha saab kasutada igasuguste toredate lubaduste täitmiseks.

Mängu ilu seisneb loomulikult selles, et kõige selle eest ei pea tänane põlvkond midagi maksma. Kõik kulud jäävad kanda meie lastele. Neil tuleb ise välja mõelda, kuidas üha suurenevat hulka pensionäre ülal pidada.

Raha väljavõtmise tingimused ei ole veel paigas ja selles mõttes on käesoleva kirjatüki näol tegemist loodetavasti düstoopilise spekulatsiooniga. Ma loodan väga, et asjad lähevad paremini.

* **

Eeltoodust peaks olema ilmne, et mulle ei tundu teise pensionisamba laialijagamine mõistlik mõte. Eesti demograafilised arengud ei jäta kahtlust, et meie lastel on vaja ülal pidada oluliselt suuremat hulka pensionäre (ühe tööealise inimese kohta) kui meil. Seetõttu on igati mõistlik, kui aitame seda koormat veidi kergendada ning paneme oma tänastest sissetulekutest ühtteist kõrvale. Täpselt selleks on II pensionisammas loodud.

See ei tähenda siiski seda, et teist sammast ei peaks reformima – hädasti peaks, kuid rõhuasetus ei tohi olla mitte laiali jagamisel vaid tootluse parandamisel.

Rahandusministeerium küsis alles hiljuti sisendit selle kohta, kuidas peaks teise samba väljamaksete süsteemi reformima. Nad pakkusid välja seitse erinevat lahendust, millest vähemalt neli vääriks edasist arutelu. Kaspar Oja kirjutas just äsja Äripäevas, kuidas teise samba väljamakseid saaks süsteemi ümberkorraldamisega pea poole võrra tõsta. Oleks mõistlik, kui meie koalitsiooni poole püüdlevad poliitikud keskenduksid lühiajalise kasu asemel hoopis sellele, kuidas meie pensioniprobleemi sisuliselt lahendada. Teise samba lõhkumine meid edasi ei aita.

Kuidas panna eestimaalane õppima?

Autor: Mari Liis Räis

Kui paljud eestimaalased õppisid viimasel aastal üldharidus- või kutsekoolis või läbisid tööalaseid või isegi vabahariduslikke koolitusi? Kui paljud aga otsisid uut infot internetist või raamatukogust, võibolla isegi kuulates ööülikooli?

Kui vaadata Euroopa Liidu poolt mõõdetavat osalemist elukestvas õppes (ehk nende inimeste osakaalu vanusegrupis 25-64, kes õppisid viimase 4 nädala jooksul tasemeõppes või käisid näiteks koolitustel / seminaridel) siis tegi seda eestimaalastest vaid 12%, mis on küll üle Euroopa keskmise (9%), ent jääb oluliselt alla Põhjamaadele. Ka suurusjärguliselt (jääb mulje, et enesetäiendamisega tegeleks vaid veidi üle kümnendiku täiskasvanutest) tundub see näitaja päris madal. Madalat elukestva õppes osalemise määra peetakse tüüpiliselt probleemiks, kuna rahvastiku oskused ja teadmised vananevad ning ei suuda pidada sammu tööturu arengutega. Siin on aga üks konks – elukestva õppe statistikas ei võeta valdavalt arvesse informaalset õpet ehk inimeste iseseisvat õppetegevust.

Eelmisel aastal analüüsisime veidi põhjalikumalt elukestvas õppes osalemist, keskendudes erialase hariduste inimestele kui riskigrupile. Uurisime nende osalemist elukestvas õppes vaadeldes nii formaalset (eeskätt tasemeõpe), mitte-formaalset (nt seminarid ja koolitused) kui ka informaalset õppimist (ise õppimine Youtube või käsiraamatu abil). Viimase nelja nädala asemel vaatasime enesetäiendamist viimase aasta jooksul (neli nädalat on tegelikult küllaltki lühike aeg, et teha otsust selle kohta, kas inimene vajaduse tekkides täiendab oma teadmisi või mitte). Meie metoodika peamine eripäras seisnes selles, et informaalset õppimist analüüsiti detailse küsimustikuga, mis vähendab meenutusvigadest tulenevat alaraporteeritust.

Tulemused olid küllaltki ootuspärased. Kui tasemeõppes või koolitusel osales tõesti küllaltki tagasihoidlik hulk inimesi (vt alljärgnevat joonist), siis üldisemalt sõnastatud iseseisva õppimise küsimuse kohaselt oli iseõppijate hulk küllaltki suur – veidi alla poole erialase hariduseta inimestest.

Kui küsida inimestelt aga detailsemalt, tuues välja erinevaid valdkondi, milles enesetäiendamine võis aset leida (nt tööalane, kodu renoveerimise või majapidamistöödega seonduv), siis selgus, et üle ¾  elanikkonnast on ühel või teisel moel ennast iseseisvalt täiendanud.

Seega on inimesed oluliselt altimad oma teadmisi täiendama, kui Eurostati poolt kasutatav põhiline mõõdik seda paista laseb.

Joonis 1. Erialahariduseta inimeste osalemine elukestvas õppes viimase 12 kuu jooksul

Allikas: Erialase hariduseta inimeste osalemine elukestvas õppes, uuringu raport.

Informaalse õppimise allikatena kasutasid erialase hariduseta inimesed põhiliselt internetti (39%) ja kirjalikke materjale (22%). See näitab, et infot otsiti ise ja õppimine oli pigem sihipärane kui juhuslik. Vastandina võiks tuua teleka vaatamisel omandatavad uued teadmised (12%), mis on pigem juhuslikud. Iseõppimise põhjuseks olid peamiselt soov silmaringi laiendada, teha oma tööd paremini ja omandada praktilisi oskus, mida rakendada väljaspool tööd.

Vaatasime ka seda, mis takistab õppimist (formaalses- ja mitteformaalses õppes). Vastajad, kes oleks soovinud rohkem õppida, tõid takistustena välja koolituste hinna, tehnilise kättesaadavuse (koolituskoht või eriala ei sobi) ja mittesobivuse töögraafikuga – need probleemid on sageli lahendatavad iseseisva õppimisega. Iseseisvat õppimist on lihtsam sobitada oma päevakavasse ning finantsilises mõttes on tegu odavaima õppimisviisiga.

Eestis on elukestva õppe arendamisel päris oluline rõhk formaalõppel ja ka mitteformaalsel õppimise. Samas on ilmne, et valdav osa täiskasvanud inimese (olgu ta siis erialase haridusega või ilma selleta), toimub pigem iseseisvalt.

Ehk on aeg hakata mõtlema rohkem väljas pool formaalõppe raamistikku ning toetada ja julgustada inimesi tegelema iseõppimisega, mis neile juba niigi omasem on? Seda toetava meetmena võiks mõelda, kuidas inimesed, kes on olulise osa oma oskustest ja teadmistest omandanud iseõppides, saaks need väiksema vaevaga riiklikult tunnustatud kvalifikatsiooniks vormistada. See aitaks kergemini oma oskuseid tööturul pakkuda. Eesti kutsekvalifikatsiooni süsteem sobib olemuslikult selleks väga hästi, kuid kutseeksamite tegemine ei pruugi oma maksumuse tõttu olla kõigile kättesaadav, samuti võiks saada eksameid anda väiksemate tükkide peale (osakvalifikatsioonid, millega praegu ka juba tegeletakse). Õppimise aspektist vaadatuna võiks kaaluda suuremat rõhuasetust täiskasvanute õpioskuste arendamisel ning õppevahendite kättesaadavuse parandamisel.

Tahaksin lõpetuseks siiski öelda, et iseõppimine ei asenda formaalharidust ning ma ei näe neid kahte õppimise viisi ka konkurentidena. Iseõppimine eeldab varasemalt omandatud üldteadmisi ning õpioskusi ehk tugevat vundamenti, millele uusi teadmisi saab kuhjata. Vundamendi ehitamiseks on vaja kellegi juhendamist, kes suudaks anda tervikliku pildi – seda rolli täidab formaalõpe hästi. Elukestva õppe mõistes on aga iseõppimisel oluline roll, mida ei saa jätta tähelepanuta.

Sambad, lapsed ja maarjakask

Saateks

See lugu sai tegelikult kirjutatud veidi üle kuu aja tagasi , kui Andres Arrakult ilmus üks paljudest arvamuslugudest pensioni teemadel (leiad selle siit). Siis jäi ta mõneks ajaks seisma, aga … milleks tal ikka seista lasta.  Head lugemist!

_________________________________________

„Arrak kirjutas jälle pensionidest.“

Istusime Steni ja Indrekuga laua taga ja jõime teed (Sten kohvi). 35-aastastele meestele on pension selline teema, millest teetassi või õlleklaasi kõrval just liiga tihti ei räägita, ökonomistid on aga kummaline rahvas. Andres Arrak õpetas meile ülikoolis makroökonoomikat ja seetõttu kipume tema kirjutisi ikka lugema – tal on alatasa olnud huvitavaid mõtteid, iseasi, kas nendega alati nõustuda saab.

„Jälle sellest, et sammaste asemel tuleb lapsi teha ja maarjakaske kasvatada?“

„Ei, maarjakaske ta sellel korral ei maininud, küll aga ütles, et riigipension kaob ära ja keskmine mees pensionini nagunii ei ela. Lapsi soovitas ka teha.“

„Ma ei saa sellest pensionijutust hästi aru – meil on jooksvast maksutulust rahastatavaid valdkondi nii et tolmab – haridus, tervishoid, riigiaparaat tervikuna. Millegipärast ei räägita eriti sellest, et tulevikus on meil ainult tasuline haridus või teedevõrk? PRAXISe kolleegid tegid siin veidi aega tagasi arvutusi, pilt ei paista sugugi nii must, vahepeal on lihtsalt mõned aastad defitsiiti ja siis on I samba pension enam-vähem tasakaalus. Kas see on üldse teema?“

„Tegelikult mitte mõned, vaid 40. Kui jätkame nii nagu täna, siis on esimestel aastatel puudu ca 2%, hiljem ca 1% SKPst. Ma arvan, et see on teema küll.“

Riigieelarvest makstavad pensionid on eeskätt valikute küsimus. Arrakul on selles mõttes õigus, et tööealise rahvastiku osakaal väheneb ja seega suhteliselt jääb ümberjaotamiseks olevat raha vähemaks. Tuleb otsustada, kuhu seda panna. Ta lihtsalt eeldab, et pensionärile seda enam ei anta, aga see eeldus ei ole väga veenev, eriti arvestades seda, et valimiskasti juures saavad otsustajateks olema need samad pensionärid.

“Minu mure on Arraku omaga täpselt vastupidine – mitte see pole probleem, et pensioneid ei makstaks, vaid kuidas tagada, et meie põlvkond pensionieas liigselt tulevaste noorte arvel elama ei hakkaks? Meid saab lihtsalt valijaskonnas rohkem olema. Peame selgelt aru saama, et meie tänane otsus pensioniks vähem kõrvale panna tuleb meie laste maksukoormuse arvelt. Iga mees, kes ütleb, et ära pensioniks raha kogu, kasvatab sellega oma laste maksukoormust. Minu laste oma ka, kurat!”

„Tänaste kolmekümneste puhul peaks tulema teisest sambast ka raha juba päris korralikult juurde, nii et ca 40% oma pensionieelsest sissetulekust peaks ikka kätte saama.“

„Arrak arvab, et ka sellele ei tasu loota – tootlused on nirud ja lisaks on meeste keskmine eluiga napilt üle tänase pensioniea.“

„Seda argumenti kuuleb viimasel ajal tihti, aga minu arust on seal mõtlemisviga. Arvatakse, et kui pensionifondi tootlus on väike, siis ei tasu investeerida ja mõistlikum on raha täna ära kulutada. Vastupidi – pead veel rohkem kõrvale panema! Kui 100 aastat tagasi mõni mees talvekartuli sügisel ära sõi, seletades et võib-olla läheb osa muidu mädanema, siis kevadel ta oma tarkust enam teistele kuulutada ei saanud. Pensioniks kõrvalepaneku puhul ei ole samamoodi küsimus selles, kas saan pensionärina rohkem nänni, kui selle raha eest täna saaks. Küsimus on selles, kas saan pensionärina hakkama. Täiesti võimalik, et pean tarbimise tulevikku nihutamise eest ka peale maksma.“

Igaüks peaks hoolitsema selle eest, et ka kehvematel aegadel hakkama saada, seega peab investeerima ning II ja III pensionisammas on asjakohased lahendused. Iseküsimus on see, kas need hinnad, mida meie pensionifondid täna pakuvad, mõistlikud on. Fondihalduse tasud on aastatega veidi vähenenud, kuid meil ei ole endiselt võimalust investeerida nt indeksfondidesse, mille halduskulud on oluliselt madalamad kui aktiivselt juhitud fondidel. Ka aktiivselt juhitud fondide tasud paistavad meil jätkuvalt olema keskmiselt veidi kõrgemad kui mujal maailmas. Kui kohalik konkurents pole piisavalt hästi töötanud, on aeg astuda järgmine samm. Fondide valiku laiendamine ka mujal maailmas tegutsevate, samaväärsele kontrollile allutatud fondide arvel peaks olema asi, mis kohalikud fondihaldurid kiiresti üles äratab.

Tegelikult on siin veel üks mõtlemisviga – keskmise elueaga mees. Keskmise elueaga opereerimine on selles kontekstis mõttetu. Kui keegi tõesti pensionini ei elaks, ei oleks pensionite maksmisega ka mitte mingeid probleeme. Need, kes juba 65. eluaastani on vastu pidanud, elavad keskmiselt veel üle 14 aasta. Oodatav eluiga kipub meil ikka üsna kiiresti pikenema – viimase 20 aastaga on see pikenenud ca 6 aasta võrra, seda nii meestel kui naistel.

„Mina kui potentsiaalne pensionär püüan küll valmis olla ka kõige hullemaks – mis siis saab, kui ühel päeval pensioniiga käes, katsud pulssi ja tuksub, kurivaim, endiselt? Ma olen ennast väiksemate riskide vastu kindlustanud – keskmisel mehel ei põle korter ka kuigi tihti maha.”

„Äkki peaks pensionisammaste asemel siiski hoopis lapsi tegema.“

„See laste asi on eraldi teema. Lapsi on muidugi tore teha, aga ainult sellele keskendumine oma pensioni tagamiseks nüüd ka päris õige ei ole. Riskid on suured, vast suuremad kui investeeringul?“

„Juhtub poisi asemel tüdruk sündima, on pension kohe kolmandiku võrra väiksem? Läheb laps veel näitlejaks kätte, mis siis?”

“Siis oled oma investeeringuga kehvasti ümber käinud.”

Nali naljaks, aga lastest pensionisammas on tõesti mitmete probleemidega – esiteks kipuvad meie lapsed saama meie lapselapsi siis, kui meie neilt oma 40% keskmisest palgast ootama hakkame. Mida rohkem neil lapsi on, seda keerulisemaks muutub enda ja laste toitmise/koolitamise kõrval veel ka vanemate (ja vanavanemate) ülalpidamine. Üldiselt kipub ühiskonnas prevaleerima seisukoht, et neid, kellel lapsed kasvatada, tuleks pigem ise kuidagi toetada.

Ja siis see isiklike vabaduste küsimus. Põhjamaade heaoluühiskonnast rääkides unustatakse sageli ära, et see ei ole mitte püüe mingi abstraktse kollektivismi poole, vaid üheks eesmärgiks on – vastupidi – üksikindiviidi võimalikult suur vabadus, sh vabadus sundusest hoolitseda oma vanemate eest või vabadus mitte sõltuda kõiges oma laste saatusest ja valikutest. Inimese vabadus valida oma tegevusala sõltumata sellest, kui pikaealised tema vanemad satuvad olema. Kui me ka oleme avastanud, et praegune süsteem – iga põlvkond maksab kinni eelmise põlvkonna kulud – enam välja ei vea, ei ole tänapäeva maailmas ainus alternatiiv patriarhaalne ilmakorraldus ja lapsed kui tootmistegurid.

„Et siis lapsed on vilets investeering?“

“Lapsi võib teha, aga pensionisambaks ma neid muuta ei taha. Tõenäoliselt on meil Arrakuga veidi erinevad väärtushinnangud, aga mina olen nõus maksma selle eest, et mu lapsed ei peaks oma elu joondama minu vajaduste järgi. Kui inimene tahab olla kunstnik ja mõistab, et ohverdab sellega ilmselt olulise osa omaenda materiaalsest heaolust, siis ei ole minu asi talle öelda, et perekonna, riigi või ma ei tea mille nimel peab tema hakkama inseneriks või müügimeheks. Olgu see maailm seetõttu materiaalselt vaesem, aga see on vaba maailm, ainus kus ma tahan lapsi saada. Teise ja kolmanda pensionisambaga on igaühele antud võimalus iseenesega hakkama saada, keegi pole öelnud, et see peab olema lihtne või odav.”

„Arrak ei räägigi tegelikult ainult laste tegemisest, maarjakased tuleb ka ikka maha istutada …“

„Siin on jälle riskid suured, tõenäoliselt suuremad kui pensionifondiga.“

„Aegajalt osutuvad maarjakased tavalisteks kaskedeks …“

„Puidu hind on ka hirmus kõikuv olnud.”

Ettevõtlusega on täpselt sama või isegi veidi tõsisem probleem, kui II samba pensionifondiga. Kui pensionifondid investeerivad su raha sadadesse ettevõtetesse, siis isegi kui päris mitmel nendest ettevõtetest ei lähe hästi, ei juhtu veel midagi katastroofilist. Oma ettevõttega on riskid alati suuremad – kui ebaõnnestub, siis tuleb üldjuhul ikkagi otsast alustada. Ja kui mõni kataklüsm börsid maailmast minema pühib, on üsna ebatõenäoline, et oma osaühing enam kuigi palju väärt on. Küll aga võib keegi puidufondiga pensionikindlustuse turule tulla, kui see kõige parem investeering tundub olema.

„Mis siis on loo moraal? Et midagi pole teha, elu pensionieas tuleb vilets?“

„Ei pea tingimata vilets tulema. Selles mõttes on Arrakul õigus, et aktiivne peab olema, küll siis on tulevikus ka rohkem võimalusi.“

Praegu tundub, et tuleb teha kõike mis võimalik ning kuna kõigega kaasnevad riskid, siis peab munad hoidma erinevates korvides. Ettevõtlikkus tuleb alati kasuks. Lapsed on ka toredad, aga pole päris kindel, kas me oleksime tahtnud pensionisambana üles kasvada (“Ega investorvanem mind doktorantuuri küll lubanud ei oleks!”). Oma koht on nii pensionifondidel kui riiklikul pensionil. Esmatähtis on mõista, et maailm on tõepoolest muutunud ning me kõik vastutame ise oma heaolu eest pensionipõlves. Vastutustundetu oleks panustada ainult sellele, et maailmakord kokku kukub, börsid kaovad niikuinii ning ainukesed püsivad väärtused on lapsed ja lauahõbe.

Esimese kahe sambaga piirdudes saab pension igal juhul olema väike. Kindlasti väiksem, kui me tahaksime. Aga kui sa kohe täna midagi sellele lisaks ei tee (olgu see III pensionisammas, oma ettevõte või midagi kolmandat), siis ei ole tulevikus ka kedagi teist peale enda süüdistada.

Õpingute ebaõnnestumise uuringu jätkuks

Nagu huvilised juba reedel märgata võisid, sai meil valmis üks raport („Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis“). Sissejuhatuseks – need, kes veel lugenud pole, kuid sooviks seda teha, leiavad raporti täisversiooni, eestikeelse lühiversiooni või eriti lühikest presentatsiooni eelpool toodud linkide alt. Kuna palk ja „võitjate põlvkond“ on kujunenud üheks popimaks teemaks, siis lisan siia lingi ka Indreku blogis avaldatud jutule, mis avab seda teemat veidi laiemalt, kui meie raportid.

Tänase postituse sisuks on aga mõtisklused mõningatel teemadel, mis uuringu tutvustuse pressikonverentsilt lendu läksid. Neist kõige kõlakamad olid vast Prof. Jüri Sepa mõtted tutvustuse diskussiooniosaks (mis leidsid väga kiire tee Postimees Online’i), kus ta rääkis põgusalt signaliseerimisteooriast ning käis välja provokatiivse mõtte, et selle kohaselt ei olegi ehk mõtet vähemvõimekate harimisse panustada, sest see kahjustaks võimekate huve, muutes signaali hägusamaks. See kommentaar oli kindlasti mõeldud pigem diskussioonipunkti kui kindla seisukohana, kuid online-meedias sai sellest eraldi lugu.

Mis asi see signaliseerimisteooria on ja miks siis vähemharituid harida ei maksa? Tööturu ja hariduse kontekstis on selle teooria teerajajaks Michael Spence, kes 1973. aastal avaldas ajakirjas Quarterly Journal of Economics artikli Job Market Signalling. Probleem, mida Spence analüüsis, oli lihtne –kui tööandja soovib töötajat tööle võtta, sooviks ta talle maksta palka, mis ei ületa tema (piir)tootlikkust, kuid töötaja tööle võtmisel ei ole tema tootlikkust võimalik otseselt kusagilt välja lugeda. See muudab uue töötaja töölevõtmise tööandja jaoks  teatud mõttes õnnemänguks.

Loomulikult püüab tööandja leida kõikvõimalikke meetodeid, et hinnata, milline on töökohale konkureerivate inimeste tootlikkus. Siin tulevadki mängu signaalid. Kui eeldada, et hariduse omandamine on tootlikumatele inimestele lihtsam  (nad on võimekavad, neil tuleb paremini välja nii õppimine kui tööülesannete täitmine), siis saavad töötajad saata hariduse omandamisega tööandjale signaali selle kohta, et nad kuuluvad kõrgema tootlikkusega töötajate hulka. Seda informatsiooni saab tööandja ära kasutada selleks, et teha kõrgema tootlikkusega inimestele parem palgapakkumine.

Kui nüüd eeldada, et haridus tootlikkust ei mõjuta ning selle peamiseks eesmärgiks on tootlikumate eristamine vähemtootlikest, siis näeme kohe ka seda, miks võiks vähemvõimekatele hariduse andmine probleeme tekitada – see muudab signaali hägusamaks ning  diplomeeritud „kõrgtootlike“ ridadesse hakkavad imbuma ka vähetootlikud, kes töökohale asudes jäävad alla tööandja ootustele.  Seega kaotab haridus kui signaal oma väärtuse.

Loomulikult on hariduse käsitlemine puhtalt signaalina tööandjale mõnevõrra liialdatud. Õigupoolest ei oleks sellises maailmas, kus kool tootlikkust ei tõsta, koolidel üldse mõtet – 12 aastat üldharidust + 10 aastat ülikooli (et saada kätte kõrgeim kraad) on õigupoolest ju päris kallis signaliseerimise mehhanism. Kui haridus midagi muud juurde ei anna, siis oleks ühiskonnale hulka vähem kulukas võtta kasutusele mõned testid, mis inimese võimekuse ligilähedaselt ära hindavad ning kogu haridussüsteem saaks hakata tegelema millegi kasulikumaga.

Signaliseerimisel on kindlasti oma osa, kuid väga raske on eitada hariduse arendavat poolt. Mis on huvitav – järeleaitamist võivadki kõige enam vajada need, kellel raskusi. Seda uuringut tehes lähtume me sellest, et kooliharidusel on mõju ja kui ka väiksema võimekusega inimesed kauem koolis käivad, siis on põhjust arvata, et see nende üldist kognitiivset võimekust tõstab. Meile annavad selleks alust arvukad hinnangud, mis lähtuvad näiteks kaksikutest, kes omandanud erineva haridustaseme (selle lingi alt avaneva töö Tabel 1 sisaldab ülevaadet neist uuringutest). Hiljutine paber (mida muuseas mõned peavad üheks viimase aasta parimaks tööks) The long term impact of teachers: teacher value-added and student outcomes in adulthood hindab hea õpetaja mõju tulevastele palkadele ja näitab selle olemasolu (nii läbi selle, et tõenäolisemalt mindi edasi õppima, kui ka neile, kes jäid keskharidusega). Õpetajate nimesid reeglina töövestlusel ei küsita, peamine tegur saab siin olla üksnes kognitiivse võimekuse paranemine.

Esitluse kommentaaridest paistis silma ka see, et me ei ole vaadanud enne keskkooli õpingud katkestavate inimeste koolisüsteemi tagasitoomise kulusid ning et vägisi hariduse andmine võib olla kulukas.

Kulusid ei vaadanud me tõepoolest ja sellel oli ka selge põhus – need arvutused ei ole mõeldud täna kehtiva meetmestiku hindamiseks. Nende eesmärgiks on pigem anda poliitikakujundajale võrdluspunkt – kui ta usub, et tal on meede, mis suudab ühe muidu keskmisele põhihariduse tasemele jääva inimese viia keskmisele keskharidusega inimese tasemele (seda suhteliselt laias mõttes), siis võiks selles tulla ühiskonnale tulu ca 78 tuhat € (see on siis kogutulu üle elukaare, kus sees ka tervise paranemisest jms tulenevad tulud). See on keskmine erinevus nende haridustasemetega inimeste vahel ning sellest tulenevaid piiranguid on raportis päris põhjalikult rõhutatud. Samas tekitab see arusaamise suurusjärkudest. Milline see meede on ja mis see maksab, see jääb juba poliitikakujundaja valida. Ühe olulise märkusena olgu veel öeldud, et enamikul nendest meetmetest on tulud ka väljaspool koolikatkestamist ja nad võivad parandada ka nende tulemusi, kes otseselt väljakukkumise ohus ei ole.

Kindlasti ei ole aga mõistlik kellelegi „vägisi“ hariduse andmine. Mis iganes meetmestikuga on tegemist, üldreeglina peaks see hakkama lapse käitumist mõjutama juba maast madalast ning aitama ta läbi kooli nii, et tal ei tekigi vastupandamatut soovi koolist lahkuda. Sellele vaatamata – kindlasti jääb alles ka neid inimesi, kelle keskhariduse viimine on liiga kulukas  ja keda ka väga hästi disainitud meetmed ei aita. On väga vähetõenäoline, et nende hulka kuuluvad kõik need poolteisttuhat õpilast kes täna oma õpingud põhihariduse tasemel lõpetavad. Pöörame neile veidi rohkem tähelepanu.

Eilse teema jätkuks …

Eelmises postituses panime ritta erinevate gümnaasiumite lõpetajate ülikooli riigieelarvelisele kohale sissesaamise tõenäosused. Arutelude käigus aga vaatasime, et lisaks gümnaasiumilõpetajate käekäigule oleks oluline arvesse võtta ka seda, milline protsent gümnaasiumitesse sisseastunustest üldse lõpetamiseni jõuavad — kooliti võivad nominaalajaga lõpetajate suhtarvud olla küllaltki erinevad. Et seda arvesse võtta, siis tegime ka pingerea selle kohta, milline protsent gümnaasiumisse sisseastunutest jõuab hiljem avalik-õiguslikku ülikooli tasuta kohale.

Tehniline märkus arvutuskäigu kohta – gümnaasiumi lõpetamise tõenäosus on korrutatud ülikooli RKT kohale edasi õppima minemise tõenäosusega. Ainsaks muudatuseks andmestikus on see, et kooli vahetajad on arvestusest välja jäetud (kui 100 sisseastujast 25 ei lõpetanud nominaalajaga ja 25 läks teise kooli, siis meie arvestuses ei ole nominaalajaga lõpetamise tõenäosus mitte 50/100 , ehk 50%, vaid 50/75, ehk 1/3).

Joonis 1. Gümnaasiumisse sisseastuja tõenäosus minna ülikooli tasuta kohale õppima

Millistest keskkoolidest minnakse avalik-õiguslikku ülikooli riikliku koolitustellimuse kohtadele?

Haridus- ja Teadusministeerium on oma kodulehele välja pannud huvitava andmestiku sellest, kes gümnaasiumisse lähevad, paljud selle lõpetavad ning kuhu minnakse edasi õppima (vt siit). Kuna edasiõppimine peaks gümnaasiumisse pürgijate jaoks olema küllaltki oluline teema ning gümnaasium peaks inimesi ette valmistama sisenemaks kõrgharidusse, siis tegime koolidest järjestuse selle järgi, kui suur osa lõpetajatest läheb riikliku koolitustellimuse kaudu finantseeritud (ehk siis õpilasele tasuta) avalik-õiguslikesse ülikoolidesse edasi õppima. Tulemused leiate alljärgnevalt jooniselt.

Kuna CENTAR-i inimesed on valdavalt Pärnu taustaga, siis on tore tõdeda, et tabeli esimeses otsas on päris mitmed Pärnu koolid (selle järjestuse kohaselt läheb neist kõige paremini Sütevakal, end ka Koidula Gümnaasium ja Ühisgümnaasium on päris heal positsioonil).

Joonis 1. 2008-2010 gümnaasiumi lõpetanude jätkamine AÕ ülikoolis RKT kohal (lingi peale vajutades näeb PDF versiooni)

PS. Neile, kes eelpool toodud nimekirja järgi kooli valima hakkavad, võiks öelda, et lisaks avalik-õiguslikele institutsioonidele pakuvad seda ka riiklikud ja eraõiguslikud ning kõrghariduse võib ekstreemsematel juhtudel omandada ka oma raha eest :). Seega ei pea ilmtingimata just Treffnerisse minema.

Ühtlasi tuleb meelde ka üks vana lugu, mida ülikooli kõrgema matemaatika loengus rääkis legendaarne dotsent Elmar Sakkov – kui üliõpilane matemaatika eksamil läbi kukub, siis pole sellst häda midagi – saab proovida ka teist korda. Kui ta ka teist korda läbi kukub, siis võib ju proovida kolmandat korda. Kui ta aga ka kolmandat korda läbi kukub, siis pole ka häda midagi, sest … kõigil ei peagi ju kõrgharidust olema :).

PPS. Eelneva täienduseks – nendes andmetes kajastuvad tõesti vaid need inimesed, kes läksid kohe peale lõpetamist Eesti avalikõiguslikku ülikooli õppima. Kui aasta jäi vahele, siis neid siin sees poole. Samuti puuduvad inimesed, kes õpivad välismaal. Mõningate koolide andmete tõlgendamisel on see päris oluline taustainfo.

Vidin demagoogi tööriistakasti

Majanduskasv on päris popp teema, kuid valdavalt ei kirjutata sellest mitte analüütilises võtmes, vaid illustreerimaks oma seisukohtade paikapidavust (olgu need siis mõne opositsioonipoliitiku väited sellest, et seni aetud majanduspoliitika ei  toimi või valitsuskoalitsioonipoliitiku kiidusõnad kõigele sellele, mida parasjagu ellu viiakse).

Kuna majanduskasvu number sõltub päris palju sellest, millise perioodi kohta seda arvutatakse, pakub Eesti rahvamajanduse arvepidamine lausa ammendamatut abimaterjali nii kriitikutele kui ülistajatele. Alljärgnev tööriist ongi mõeldud kõikvõimalike sõnavõttude kirjutajatele. Selle kasutamine on lihtne – tulpades on toodud perioodi algusaastad ja ridades lõppaastad. Nii saate näiteks perioodi 1998-1999 majanduskasvuks -0.3%, kuid perioodi 1998-2000 keskmiseks majanduskasvuks juba 4.7%.

Need, kes soovivad Eesti majanduspoliitika kohta negatiivseid näiteid, peaksid rohkem tähelepanu pöörama punastele lahtritele, ülistuskõnede kirjutajad peaksid vaatama rohelisi (mida tumedam roheline, seda ilusam Eesti) 🙂

NB! Keskmine majanduskasv on arvutatud, kasutades järgmist valemit:

Kus:

r – SKP reaalne kasvumäär;

SKPl – SKP absoluutväärtus 2000. aasta hindades perioodi lõpus;

SKP a – SKP absoluutväärtus 2000. aasta hindades perioodi alguses;

n – perioodi pikkus aastates.

Kas TALSE ikka tõuseb? (jätk)

Eelmise nädala lõpus tegime ühe joonise, kust paistis, milliseks kujuneb investeerigu inflatsiooni ja maksudega korrigeeritud tulusus erinevate investeerimisperioodide korral eeldusel, et raha investeeritakse Tallinna Börsi aktsiaindeksisse. Peetril tekkis küsimus, et milline oleks tulusus siis, kui iga aastat alustada sedasi, et 50% vahenditest on investeeritud aktsiaindeksisse ja ülejäänut hoitaks tähtajalisel hoiusel. Sellise arvutuse tegemiseks on andmed täiesti olemas – tähtajaliste hoiuste ajaloolisi intressimäärasid avaldab oma kodulehel Eesti Pank.

Esmalt vaatame, milline oleks tulusus siis, kui raha paigutada ainult tähtajalisele hoiusele. Nagu näha oleks sellise investeeringu inflatsiooniga korrigeeritud tulusus (makse ei tule hoiuseintressilt maksta) suhteliselt tagasihoidlik, aga see ei tohiks olla kellelegi üllatuseks – 10-aastase ja pikema investeerimisperioodi puhul on investeeringu inflatsiooniga korrigeeritud mediaantootlus 0.3%.

Nüüd aga vaatame olukorda, kus pool rahast oleks aktsiates ja teine pool tähtajalisel hoiusel. Sellise investeerimisstrateegia puhul on mõningad täiendavad nüansid, millega tuleb arvestada:

  • Aktsiainvesteeringud on tulumaksuga maksustatud, hoiuseintressid ei ole;
  • Portfelli iga-aastane balansseerimine toob endaga kaasa jooksva maksukohustuse – kui aktsiainvesteering oli mingil perioodil tulusam kui raha hoidmine tähtajalisel hoiusel, siis tuleb mingi osa aktsiainvesteeringust realiseerida ja saadud raha hoiustada –  nii tasakaalustub portfell jälle suhtele 50:50. Aktsiate realiseerimisest aga tekib tulu, millelt tuleb maksta tulumaks (eeldusel, et eelmisel perioodil ei olnud kahjumit, millega saab selle tasaarveldada).

Tulemused on toodud alljärgneval joonisel. Nii miinused kui plussid on veidi väiksemad.  10-aastase ja pikema investeeringu mediaantulusus oleks sellise kombinatsiooniga 4.7%, ehk veidi madalam kui puhta aktsiainvesteeringu puhul (5.1%).

Kui juba hoiustamist ja aktsiainvesteeringut kombineerima hakata, siis tekib küsimus, kas eksisteerib mõni teine kombinatsioon, mis annab kõrgemat tulusust kui puhas aktsiainvesteering?  Tuleb välja, et jah.  Kui paigutada 82% oma rahast aktsiatesse ja 18% hoiusele, siis on võimalik teenida  üle 10-aastaste investeeringute puhul ka 5.4% tootlust.

Lõpetuseks vaatasime, kas on ka mingi aktsiate ja tähtajalise hoiuse kombinatsioon, mis minimeerib riski (portfelli tulususe standardhälve). Tuleb välja, et inflatsiooni ja maksudega korrigeeritud tulususi vaadates ei olegi kõigi madalama riskiga portfell see, mis sisaldab 100% tähtajalist hoiust – minimaalse riskiga portfell sisaldab 6% ulatuses aktsiaid. Vot siis 🙂

Kas TALSE ikka tõuseb?

Sten leidis paar päeva tagasi New York Timesist huvitava loo, mille kõrval oleval joonisel oli kenasti ära toodud S&P 500 aktsiaindeksi tootlused erinevate sisenemis- ja väljumisaegade ning positsiooni pikkuste lõikes. Aegrida on päris muljetavaldava pikkusega (alates 1920. aastatest) ja ka joonis ise pakub mõtlemisainet – kui arvestada hinnatõusu ja maksudega, siis on 20 aastase perioodiga investeeringute mediaantootlus olnud küllaltki tagasihoidlik (4,1%). Kes soovib artikliga täpsemalt tutvuda, leiab selle siit:

http://www.nytimes.com/interactive/2011/01/02/business/20110102-metrics-graphic.html?src=me&ref=business

Seda artiklit lugedes tulid meelde vanad head ajad, mil me ülikoolis oma raha Maapanga aktsiatesse investeerides rikastuda püüdsime. Siis oli TALSE  pea igapäevane jututeema – kui TALSE  tõusis, siis oli hästi, kui langes siis halvasti. TALSEst on tänaseks saanud ajalugu, aga Eesti aktsiaturul kaubeldakse aktsiatega ikka ja ka indeks, mille pealt turu tootlust arvutada, on olemas. Seega otsustasime teha sarnase joonise ka OMX Tallinn (ja tema eelkäija TALSE) kohta.

Tehniliselt poolelt – oleme arvestatud inflatsiooni mõjuga (tarbijahinnaindeks), samuti investeeringu realiseerimise hetkel kehtinud tulumaksuga. Tulumäärade arvutamisel kasutatakse indeksi väärtuse aasta keskmiseid näitajaid.

Joonist tuleks lugeda sedasi, et ridades on investeeringu alustamise ning tulpades realiseerimise aasta. Näiteks – kui keegi investeeris 1997 aastal ning väljus turult aastal 2005, siis oli tema investeeringu tootlus 3,5% aastas.

Nagu näha, et ole pikaajaliste positsioonide tootlused ka Eestis midagi roosilist. Kaks olulisemat mõõnakohta (1998 – 1999 ning 2008-2009) teevad tulumääradega ikka päris laastavat tööd. 1997. aastal alustatud ja 2010 realiseeritud investeeringu aastakeskmine tulusus on 0.1%.  Kes sisenesid 2000 alguses, nendel on veidi rohkem õnne olnud, kuid pärast seda kärbib tulumäärasid juba teine kriis.  Samas on meil ka perioode, kus 5 aasta keskmised tootlused on 28%.

Nii et NYTimesti artikli pealkiri on tõesti õige – investeerimise puhul on kõige olulisem see, millal sa alustad ja millal lõpetad. Iseasi on see, kas see mõttetera ka kedagi rikkaks teeb 🙂

Lõpetuseks suur tänu Nasdaq OMX Tallinn inimestele, kes ajaloolised andmed meile kättesaadavaks tegid.

Generatsioonid ikka nii erinevad vist ei ole

Erik Ehasoo kirjutas Postimehes artikli: Pensioniea vanusepiir tuleks kaotada http://www.postimees.ee/?id=363216

Täitsa põnev lugemine. Ärge saage minust valesti aru, pensionisüsteemi muudatuste osa ei ole tõenäoliselt lugemist väärt (Lauri Leppik on sellest ühtteist ka juba kirjutanud http://www.postimees.ee/?id=363599), küll aga meeldis mulle see noore generatsiooni kirjeldus.

Tänapäeva noor on inimene, kes juba ammu teeb ainult seda tööd, mida ta tahab. Kui kohalik ülemus muutub liiga ülbeks, siis on maailm täis tuhandeid pakkumisi. Töötamine raha pärast on minevik.

Jutt jumala õige, maailm on tõesti lahti, pakkumisi palju. Ainult et miks see noorte tööpuudusi ikkagi ca 30% on? Kõik pakkumised ei ole ikka vist kõigi jaoks …

Kui oled kasvanud üles kalurikülas, siis tundub ikka, et kõik oskavad kala püüda. Mis sellest, et mõned sajad kilomeetrid  eemal paiknevas kaevurikülas pole pooled inimesed kunagi merd ega jõge näinud.