Kui kiire on olnud Eesti kasv?

Rääkides inimestega ja lugedes arvamusavaldusi ajakirjanduses torkab mulle tihti silma teatava pettumuse ja Eesti senise majandusarenguga rahulolematuse toon. Iseseisvat Eestit on nüüdseks olnud üle kahekümne aasta, oleme liitunud kõikvõimalike riikide ühendustega ja üleüldse läbi ja lõhki läänestunud — vähemalt võrreldes sellega, milline meie ühiskond oli üheksakümnendate alguses. Oleme ehitanud üles institutsioone ja säravaid-läikivaid hooneid, kuid elatustasemest rääkides on etteheited varmad tulema: palju vaesust, palgad närused, hinnad Euroopa tasemel, keskmine palk on madal ja üleüldse ei saa seda peaaegu keegi; miinimumpalk on sootuks olematu jne. Kohati jääb kõlama küsimus, et meil on olnud aega arenenud riikide hulka jõuda küllalt; kuidas siis on juhtunud nii, et oleme nõnda äpardunud ühes kõiges olulisemas näitajas? Hea küll, viieteist aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmise eesmärgi üle naeravad tänapäeval kõik. Aga mida tagasivaatavalt arvata sellest, mida me oleme saavutanud viimase paarikümne aastaga?

Vaatame alljärgnevalt majandusarengu üht põhinäitajat, SKP-d inimese kohta, ja proovime panna selle teiste riikide saavutuste konteksti. Vaatame SKP taset inimese kohta püsivhindades aastal 2011 ja aastal 1992. Penn World Table andmebaasi kohaselt on see näitaja nimetatud ajavahemikus kasvanud ligikaudu 8 600 USA dollarilt u 20 100 dollarile ehk pea 2,3 korda.

On seda vähe või palju? On ju palju teisi riike, kus kasv on olnud märgatavalt kiirem kui Eestis — nagu näiteks Hiina, mis suudab aastast aastasse näidata peadpööritavaid kasvunumbreid. Ainult kasvuprotsente vaadates pole Eestil sellele eriti muud midagi vastu panna kui mõned buumiaegsed näitajad, kuid pikema perioodi keskmisena on pilt teistsugune. Oluline on võrdlus esitada kogu perioodi kohta, mida soovime hinnata.

Samuti tuleb selleks, et võrdlus oleks õiglane, tähele panna ühte asja: keskmine hiinlane on keskmisest eestlasest palju vaesem. Madalamalt arengutasemelt on lihtsam kiiret kasvu saavutada kui kõrgelt (eeldusel muidugi, et kasvueeldused on täidetud — paraku on ka ohtralt näiteid vaestest riikidest, kes kuhugi kasvama ei kipu).

Seega, kui tahame võrrelda Eesti arengut viimaste kümnendite jooksul teiste riikidega, tuleks võrdluse aluseks võtta aeg, mis kulus SKP kasvamiseks Eesti lähtetasemest 90ndate alguses kuni selle tasemeni, mille oleme saavutanud praegu. Alljärgnevalt olemegi pannud ritta riigid selle järgi, mitme aastaga jõudis nende SKP per capita tasemelt, mis oli mitte suurem kui Eesti tase 1992. aastal, tasemele, mis oli vähemalt võrdne Eesti omaga 2011. aastal. Panime joonisele ainult need riigid, kellel see võttis aega vähem kui 35 aastat.

Allikas: Penn World Table, Indrek Seppo (CENTAR) arvutused

Mida me sellelt pildilt näeme? Esikohta jagavad Hong Kong, Korea ja Taiwan. Kokku edestab Eestit oma kasvu kiirusega seitse riiki: neli Aasia tiigrit, väike Macao ja naftariik Omaan, Euroopat esindamas vaid Portugal oma 1985-2001. aasta kasvuspurdiga. Kõigil teistel riikidel on Eesti lähtetasemelt 2011. aasta tasemeni jõudmine võtnud kauem. Neil riikidel, keda pildil pole, on see võtnud üle 35 aasta.

Õigupoolest on joonis Eesti suhtes veidi ebaõiglane. Nimelt leidis 1990ndate keskel aset majanduslangus, mille tulemusena Eesti SKP inimese kohta langes allapoole 1992. aasta taset ja jõudis selleni tagasi alles 1997. aastal. Nii et sama korrektne oleks öelda, et Eesti suutis vähem kui 8 600 dollari suuruse per capita SKP tasemelt 20 100 dollarini jõuda 15 aastaga. Selle tulemusega oleks Eesti neljandal kohal, vaid aasta võrra pikema ajaga kui Aasia tiigrite kasvuspurt.

Eestil on põhjust oma majandusarengu kiiruse üle uhke olla — see jääb samasse suurusjärku riikidega, kes on oma fenomenaalse kasvutempo poolest õigusega kuulsad. Meenutage seda järgmine kord, kui keegi kuulutab Eesti majandusarengu äparduseks.

Selle jutuga ma ei taha sugugi naeruvääristada ega pisendada ühtki sotsiaalprobleemi Eestis. Tahan lihtsalt osutada sellele, et ootused elatustasemele — küllap põhjapoolsetest eeskujudest inspireerituna — paistavad Eestis olevat kasvanud kiiremini kui ühegi riigi tegelik majanduskasv maailma majandusajaloos. Selleks, et elatustase tõepoolest nendele ootustele järele jõuaks, ongi lihtsalt vaja rohkem aega kui seni on arvatud.

Märkus: postituse eelmises versioonis paigutus Eesti oma kasvu kiirusega samuti seitsmendale kohale, kuid temast ees olevad riigid olid veidi teised. Vahepeal tegi Indrek Seppo arvutused uuesti andmestiku uuema versiooni baasil (Penn World Table 8), mis tulemusi veidi muutis.

Tänud Indrekule arvutuste eest. Siin on ka arvutuste R’i kood.

Rahvaste rikkusest

Mõtiskledes Eesti võimaluste üle rikastele riikidele järele jõuda, tekkis küsimus: kui palju on Lääne-Euroopa riikidel läinud aega, et jõuda selle majandusliku arengutasemeni, kus nad on? Ehk teisisõnu, mitu aastat tagasi olid nad praeguse Eestiga võrreldaval arengutasemel?

Tegin väikese rehkenduse. Võtsin võrdluspunktiks 2009. aasta Eesti SKP inimese kohta ning leidsin, mis aastal erinevate riikide SKP oli samal tasemel. Tulemused on esitatud kaardil (sellel klikkides näeb  suuremat versiooni). Iga riigi kohta on toodud kaks numbrit: esiteks aasta, mil selle riigi SKP per capita oli Eesti 2009. aasta tasemel, ja teiseks see, mitu korda oli 2009. aastal selle riigi SKP inimese kohta suurem Eesti omast. Nt Soome oli Eesti arengutasemel aastal 1979 ning aastaks 2009 oli sealne SKP inimese kohta 1,8 korda suurem kui Eesti oma samal aastal. Sama värvi on riigid, mis olid Eesti arengutasemel samal kümnendil (nt sama värviga on UK, Hispaania ja Itaalia, mis olid Eesti tasemel 1980. aastatel). Välja on jäetud need riigid, mis 2009. aasta seisuga olid Eestist vaesemad.

Kui Soome saavutas Eesti taseme 30 aastat tagasi, siis seda ei tuleks tõlgendada nii, et Eesti on oma arengus Soomest 30 aastat maas. Me võime olla neist maas ka 15 või 50 aastat — see sõltub sellest, kas meie majanduskasv ületab Soome oma, mis 1979-2009 oli keskmiselt 2,7%, või mitte. Näiteks Iirimaa on 1990. aastal Eesti praeguselt tasemelt alustades jõudnud Soome praeguse tasemeni vaid 12 aastaga, mil keskmine kasv oli 6%. (Nagu kirjutab Michael Lewis suurepärases Iirimaa praegust kriisi käsitlevas artiklis, ei ole keegi päris kindel, mis nende eduloo taga oli).

Pean tunnistama, et ma ei kujutanud ette, et Eesti arengutase oli Põhjamaadel käes nii kaua aega tagasi. Näiteks Norra oli seal, kus meie praegu, juba neljakümne aasta eest ehk vahetult enne Põhjamere nafta puurimisega alustamist. Muide, Norra praegune tase on see, mille me saavutame 15 aastaga viie rikkama EL riigi hulka jõudes. Et jõuda sinna aastaks 2026, peame kasvama keskmiselt 7,3 protsenti aastas ehk üle kahe korra kiiremini kui Norra. (Küllap aitaks meid selle eesmärgini J. P. Getty poolt sõnastatud edu valem: rise early, work hard, strike oil.) Kuid ka 4,82% aastas kasvades jõuame ükskord sinna niikuinii — Norra praeguse tasemeni aastaks 2033 ja viie rikkama hulka 2042.

Alljärgnev pilt aga on sama kaart 2007. aasta seisuga, kujutades seda, mis aastal erinevad riigid olid Eesti 2007. aasta tasemel. Nagu näha, oli buumi tipphetkel n-ö ajaline kaugus nii mõnestki vana Euroopa riigist toona märkimisväärselt väiksem. Kriis on meid arengus päris palju tagasi paisanud.

Tehniline lisa. Aastad, mil riigid olid Eesti tasemel: aluseks võeti Eurostati andmed Euroopa riikide SKP-st inimese kohta PPS alusel, millest varasemate aastate numbrid tuletati Penn World Table SKP per capita reaalkasvude aegridade põhjal. Aasta 2009 SKP kordajad on Eurostati SKP per capita PPS. Viia rikkama riigi hulka jõudmise arvutustes on kasutatud IMFi World Economic Outlooki prognoose EL riikide kohta kuni 2015, sealt edasi teistel riikidel peale Eesti 2015. aasta SKP kasvumäärad.

90-le protsendile vähemalt 60 protsenti

Kindlasti on mõni mängukaaslane lapsepõlves kutsunud teid mõõtu võtma keeleharjutuses, kus tuleb võimalikult kiirest tempos korrutada: „Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga“. Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi  Töö ja tööhõive osa esimene punkt on foneetika vallas ehk veidi vähem väljakutset pakkuv, kuid teeb selle puudujäägi ajugümnastiliselt kuhjaga tasa.

Nimelt soovivad Sotsiaaldemokraadid  toetada õiglase palga juurutamise poliitikat Eestis ning palk on nende hinnangul õiglane siis, kui 90% Eesti töötajatest saab palka vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast.

Keeleharjutusena võib ka seda lauset kiirenevas tempos mitu korda järjest korrutada, me otsustasime selle … läbi arvutada. Enne aga veidi selle eesmärgi taustast.

Nagu Sotsiaaldemokraadid oma programmis kenasti märgivad, on tegemist Euroopa Sotsiaalharta artiklist 4 pärit eesmärgiga (täpsemalt ekspertide komitee interpretatsiooniga küllaltki üldiselt sõnastatud eesmärgist). Praegune tõlgendus pärineb  aastast 2004 ja räägitakse mitte bruto-, vaid netopalgast. Seega on võimalik eesmärgi saavutamiseks kasutada laias laastus kaht tüüpi meetmeid:

  • Miinimumpalga (või sektoraalsete/ametialaste miinimumpalkade) tõstmine;
  • Maksupoliitilised meetmed, mis suurendavad madalapalgaliste ja/või vähendavad kõrgepalgaliste sissetulekuid.

Alljärgnevalt püüame analüüsida kahte stsenaariumit:

  • Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks  vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et maksusüsteem ei muutu.
  • Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks  vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et rakendatakse astmelist tulumaksu. Tulumaksu astmete määramisel lähtume  Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt välja pakutud astmetest:
    • Kuni 2250  krooni kuus maksustatakse 0% tulumaksuga;
    • 2251 – 15 647 krooni kuus  maksustatakse 21% tulumaksuga;
    • Üle 15 647  krooni kuus maksustatakse 26% tulumaksuga.

Asume esimese stsenaariumi juurde ja räägime algatuseks brutopalkadest (SDE ei täpsusta oma valimisplatvormis, millistest palkadest on jutt). Olgu meeldetuletuseks mainitud, et miinimumpalk oli 2009. aastal (ja on ka täna) 4350 krooni, samal ajal kui Eesti Tööjõu-uuringu andmete pealt arvutatud keskmine palk oli ca 11 000 krooni. Seega moodustas miinimumpalk 2009. aastal keskmisest palgast ca 40%. Sellise miinimumpalga taseme juures teenis Eestis üle 60% Eesti keskmisest palgast 72% täisajaga töötajatest. Milline peaks siis olema miinimumpalk, et see osakaal tõuseks 90%? Vastus on toodud alljärgneval joonisel, kust paistab, et selleks peab miinimumpalk olema vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast. Ühtlasi tuleb silma pidada, et miinimumpalga tõstmine (niikaua kui see jääb alla 60% keskmisest palgast) mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab nende inimeste osakaalu, kes teenivad alla 60% Eesti keskmisest.



Joonis 1. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes  teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (brutopalk).

Kui järgi mõelda, on tulemused väga loogilised – miinimumpalga tõus mõjutab keskmist palka, mis tähendab, et need inimesed, kes varem teenisid täpselt 60%  Eesti keskmisest, langevad napilt alla selle piiri. Miinimumpalk saab omada positiivset mõju sellele näitajale ainult juhul, kui ta on suurem või võrdne 60 protsendiga Eesti keskmisest.

Läheme nüüd teise stsenaariumi juurde, sest Sotsiaaldemokraadid on pakkunud välja ka tulumaksu muudatused, mis peaks kõrgepalgaliste netopalka vähendama(seega liigume brutopalkadelt netopalkadele). Kui vaadata aga allpool toodud joonist, siis ei ole tulemused jällegi vist päris sellised, mida on oodatud. Nende inimeste osakaal, kelle netopalk on üle 60% keskmisest palgast, on küll veidi suurem, kuid laias plaanis ei ole muutused eriti suured – kui soovime, et 90% inimestest teeniks vähemalt 60% keskmisest netopalgast, siis peab miinimumpalk olema 60% keskmisest palgast.

Joonis 2. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes  teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (netopalk, astmeline tulumaks).

Olgu siinkohal juurde märgitud, et väga suurt vahet ei ole ka sellest, kui viimase tulutaseme maksumäär on 26% asemel nt 50% – murdepunkt on ikkagi kohas, kus miinimumpalk ületab 60% keskmisest palgast.

Mida siis arvata Sotsiaaldemkraatide eesmärgist? Meie väikese mõtteharjutuse esmaseks järelduseks on see, et selle eesmärgi täitmine on võimalik vaid väga äärmuslikke meetmeid kasutades. Miinimumpalk, mille suuruseks on 60% keskmisest palgast, oleks siin maailmanurgas kindlasti pretsedenditu. Lisaks sellele on kahju ka nendest inimestest, kes selle reformi tulemusena oma töökoha kaotavad. Me võime vaielda selle üle, kas miinimumpalga tõstmine 5-10 % võrra mõjutab hõivet negatiivselt või mitte, aga selle peaaegu kahekordistamine küll vaevalt ilma koondamisteta õnnestub 🙂


Oma väikese mõtteharjutuse läbiviimiseks kasutame 2009. aasta Eesti tööjõu-uuringu andmeid töötajate brutopalga kohta. Mõningad probleeme on nende inimeste sissetulekute käitumise modelleerimisega, kes teenivad täiskohaga töötades täna Eesti Tööjõu-uuringu andmetele alla miinimumpalgal (neid on ca 5%). Siintoodud tulemused on arvutatud eeldusel, et uus miinimumpalk tõstab nende palgad uue miinimumpalga tasemele. Alternatiiv oleks eeldada, et nende palgad jäävad samasse proportsiooni uues miinimumpalgast kui nad on 2009. aastal kehtinud miinimumpalgast. Kuna aga tulemused sellest olulisel määral ei muutunud, siis otsustasime lihtsama skeemi kasuks.